Minu säästunipid emana

Ma pole küll sääsmise musternäidis, kuid mõned nipid on mul siiski varuks:

1) Jõuluvidinaid osta pärast jõule!

Hooajakraami nagu piparkoogivormid, jõulukaardid, jõuluehted, jõulutulukesed, talvejoped, talvesaapad jne, on kõige mõistlikum osta just pärast hooaega - siis kui hooaeg on läbi ja kui poed teevad suuri allahindlusi. 

Näiteks olen saanud toredaid ja edevaid jõulukleepsu komplekte lastele kinkimiseks 3,99€ asemel 0,50€ eest. Seda siis jaanuaris pärast jõule allahindluste ajal.  Ostsin need järgmisteks jõuludeks. Kui kõik jõuluvidinad kokku arvutada, siis on väga palju soodsam valmistuda järgmisteks jõuludeks kohe pärast lõppenud jõule. 

2) Teen ise kingitusi. 

Kuna mulle meeldib ise maalida, joonistada ja riidevärvidega tekstiilesemeid värvida, siis olen päris paljudel kordadel oma meisterdusi kinkida saanud. Esiteks on see vahva, kui saab mõelda, mis kingisaajat rõõmustada võiks ja teisalt võib see olla ka kokkuhoid. Eriti kui naguinii meeldib luua ja inimesi, kellele kinke teha on palju (sünnipäevad, sõbrapäevad, jõulud...).

3) Jõululoos on aja, raha ja närvide säästmise nipp!

Kui jõulude puhul saab suur hulk inimesi kokku (meil tavaliselt vähemalt 13 inimest), on mõistlik korraldada pool aastat või lihtsalt piisava ajavaruga jõululoos. Ehk siis üks inimene teeb jõululoosi tulemusel kingituse ühele inimesele. Kui üks inimene peab tegema 12 inimesele kingituse jõuludeks, siis võib arvata, kui palju see aega ja ressursse kulutab. 

Jõululoosiga on kingituse tegemine palju nauditavam. Mõtled ja keskendud ühele ja piisava ajavaruga saab ka ise midagi vahvat meisterdada. 

Meie famiil hakkas jõululoosi tegema mõned aastad tagasi ja kõik on sellega väga rahul. Just närvilisuse vähendamise poolest eelkõige.

4) Riidest mähkmed.

Hoidsin kokku raha ja hiljem oli ka potitreening lihtsam. Ka oli prügi kokkuvõttes palju vähem.

Sain kasutatud riidest mähkmed oma õe käest. Pesin need kõrgel kuumusel enne kasutamist läbi ja kasutasin vahelduva eduga. Neid oli erinevaid: Hipsikud, krõpskinnitustega mähkmed ja enamasti trukkidega kinnitatavad. 

Ostsin veel ise juurde ka paelmähkmed, kuid nende kasutamine osutus minu jaoks liiga keeruliseks ja neid ma ei kasutanudki. Kindlasti on neid, kes oskavad kasutada, kuid minul polnud kannatust (magamatus kaotas mu kannatuse) ☺ 

Tegelikult ma kogu aeg riideist mähkmeid ei kasutanud. Erinevatel lapse arengu etappidel kasutasin vastavalt võimalustele ja enda mentaalsele seisundile. Kui laps juba kõndis ja kehakuju oli kuidagi sobilikum, siis mingil perioodil kodus kasutasime neid päris palju. Külla minnes, huviringides ja pikemalt õues viibides kasutasin ühekordseid mähkmeid. Nii oli lihtsalt mugavam.

Hiljem, mida suuremaks laps kasvas, seda mugavam oli riidest mähkmeid kasutada. Siiski kasutasin enamasti pool-pool varianti: külas ja õues olles ühekordsed püksmähkmed ja kodus riidest mähkmed. Ja kuna laps hakkas kenasti potil käima, siis 1,5a lapsel polnudki kodus toas viibides mähkmeid enam vaja. Kui vaid väljaspool kodu igaks juhuks. 

Kuigi riidest mähkmeid kasutasime pigem pooleks tavamähkmetega, siis ometi hoidsime palju raha kokku. Päevas läks vähemalt 7 mähet ning koduseid päevi oli enamuses. 

Kokku pole ma täpselt arvutanud, palju kokku hoidsime, kuid mõned sajad eurod kindlasti.

5) Lapsele kasutatud mänguasjad ja raamatud.

Mitte alati, kuid sageli. 

Osa beebide mänguasju saime tuttavatelt ja sugulastelt kasutatuna ja mõned hea väljanägemisega ja korralikku puhastamist taluvaid asju ostsin taaskasutuspoodidest. Näiteks uhke laulva ja nuppe täis FisherPrice beebimänguasja sain väga heas seisukorras kasutatuna ostes 3€ eest. Uuena maksaks nii uhke asi vist 25€ vähemalt. Näiteid on veelgi.

Kuigi rasedana mõtlesin, et ei osta ma lapsele midagi eriti, nii pidavat arengule hea olema, siis praktikas koguneb ikka asju päris palju. Sest erinevatel eluetappidel on erinevad huvid ja soovid ja laps tüdineb ühtedest asjadest väga ruttu. Siiski mänguasju ja raamatuid hankides mõtlen mitu mõtet enne läbi, kas mänguasja kasutusaeg võiks olla pikem ja kas see üldse leiaks rakendust. Näiteks klotsi-mänguasjad, mängutööriistad, mänguautod jne on olnud väga õnnestunud "saak".

Raamatutega on vahel läinud väga hästi. Päris mitu pikaaegset lemmikraamatut oleme just taaskasutuspoest saanud. Näiteks Contra "Minu jonn", mille olemasolust ma muidu ei teakski ja mitmed klappidega raamatud.

Jällegi - meeletu rahaline kokkuhoid ning taaskasutus kui säästlik alternatiiv asjade hankimiseks.

6) Toidukauba ostmisel kilohindade vaatlemine.

See oli minu jaoks kord tõeline "heureka". Tõeline avastus, kuigi olin ju nii palju aastaid juba poes toitu ostnud. 

Selle asemel, et vaadata pakendi hinda (see number, mida kõige suuremalt hinnasildil näeb), tuleks vaadata kilohinda, mis on samuti kirjutatud hinnasildile, kuid väiksemalt.

Kui niimoodi jälgida natuke toidukaupade hindu, siis hakkad väga hästi "läbi nägema" kaupade tegelikku hinda. 

Kuna hakkasime mehega huvipärast pidama pere eelarvet, siis kajastuvad sellised "märkamised" ostuvalikul väga selgetes numbrites mõnede kuude, rääkimata aasta jooksul.

Toon näite: 

Kuna meie sööme palju juustu ja sinki, siis nende asjade ostmisel kilohindade vaatlemine on andnud väga huvitavaid tulemusi. 

Juust 6 kuud jälgides soodsaid kilohindu: 360€

Juust 6 kuud ostes kilohindadesse süvenemata: 460€

Ja see on ainult juust!

Nii on ka teiste asjadega. Liha, munad, sink, piimatooted.

Ja kui inimesed ekslikult arvavad, et turult on odav toidukaupa osta, siis nii see kindlasti pole. Minu kogemus on, et ainult ainult liha ja hooajal maasikaid on turult odav osta. Mõni aasta tagasi sain ökomune ka 0,15€ tk, kuid nüüd pole enam ammu käinud ja ei oska seda kinnitada, et kõik endine on.

Ja kui kilohinnad on teada, siis oled ka eelarvamustest vabam. Näiteks Tallinna Stockmanni toidupoest saab osta püsivalt viilutatud Eesti juustu soodsa kilohinnaga 5€, milletaolist nii head juustu kilohinda näiteks Rimis pole ma näinud aasta jooksul kunagi ka teiste brändi juustude hulgas.

Igatahes ma tunnen end tõelise võitjana, kuna hoian end kilohindadega kursis. Piisab lihtsalt pilguheidust, mingit ekstra pingutust see ei nõua.

7) Tulus hobi vs kuluhobi.

Olen oma elus osalenud igasugustes huvitegevustes - erinevates tantsuringidest käinud, kinud mitems keraamikaringis, tegelenud boulderingi ja mägironimisega, erinevaid spordialasid proovinud jne jne.

Arvan, et miski pole jooksnud mööda külge maha, kuid milleni nüüd 36 aastasena jõudnud olen, on mõte, et nüüd vähemasti tahan tegeleda hobiga, mis pole vaid puhas kulutus. Ehk siis kui ma oma hobiga jään nö "nulli" või lausa kasumisse, siis on väga tore. 

Näiteks kunsti ja käsitöö tegemisel, mida ma naguinii teen, saan oma loomingut kasutada kinkimiseks, end sel teel arendada ja väjendada ning ka müüa oma loomingut. 

Näiteks minu mees tegeleb elektroonikaga. Ta hakkas tegema sellest inglise keelset YouTube kanalit  ja arendab oma elektroonika-teemalist hobi muutkui edasi. Ta on seda rahulikus tempos teinud juba üle 3. aasta ning ideid on rohkem kui ära teha jõuab. Praeguseks teenib ta passiivselt (ehk siis ta ei pea tegema muud kui oma hobi jätkama) umbes 100€ kuus. Prognoos on, et see tulu kasvab iga aastaga suuremaks.

Arvan, hobitegevus on alati hea, see arendab meeli ja pakub vaheldust ja eneseteostust. Loomulikult ei pea see midagi sisse tooma, kuid kui see toob pigem kui viib, siis on see topeltvõit :)

8) Kodus trenni tegemine on ajavõit!

Enne lapse saamist ei kujutanud ma ette kodus trenni tegemist ilma sisemise sunnita. See tundus raske.

Praegu, kui olen naguinii kodune ema ja just on meil järjekordne üleilmene haiguslaine kimbutamas, siis ei jää kellelgi muud üle, kui koduste vahenditega trenni teha. Ma olen kava järgi trenni teinud kaks korda nädalas kodus nüüd juba vist terve aasta ja sellest on saanud mõnus harjumus. 

Mingit raskust algust teha enam pole ja kui veel trenni tegemise ajal panen saated telekast taustale käima või kuulan midagi huvitavat arvutist, siis leidsin end mõttelt, et kui "maailm jälle avaneb", siis ma hea meelega jätkan hoopis oma kodust treeningut ja ei kipugi ilmtingimata jõusaalidesse.

Kuna hindan aega väga kõrgelt, siis leidsin selle boonuse kodus treenimisest, et hoian aega kokku tulekult, minekult, koti sättimiselt jne. Ehk siis ma hoian palju aega ja raha kokku ja tegelikult saan kodus veel midagi hingele, kui vaatan oma Plekktrummi saadet või OP-i või mingit ägedat dokumentaali, mille vaatamiseks ma muidu eriti aega ei võta, sest nii palju on toimetamist ja õues käimist lapsega.

Olen ostnud koju hantleid ja kummilinte ja olen lasknud professionaalsel treeneril endale trennikava teha. Soovitan: Fred Antson. Väga hea treener. 

9) Maga!

See tundub võib-olla imelik soovitus, kuid ma avastasin, et puhkamine mõjutab minu füüsilist ja vaimset tervist oluliselt. Eks väikelapsed (ja lapsed on ju veel erinevad) ei lase vanematel, eriti emadel normaalselt magada mitu aastat. Ja ma pole ju ka enam kahekümnendates aastates. Leidsin end väga sageli masendushoogudes ja ahastuses, reageerisin tugevalt lapse nutule ja jonnidele. Pidev kodus olemine ja samad rutiinsed tegevused lõid nii sageli mul emotsioonilaineid üle pea kokku. Nagu väsinud masin, kole, kuri ja õnnetu.

Aega edasi lapse kasvades läheb muidugi lihtsamaks, kuid kui hakkasin varem magama minema (ei passinud pikalt arvutis, et oma aega saada), vaid keskendusin sellele, et ma saaks magada, siis muutus minu jaosk igapäevane elu palju mõnusamaks. Oluliselt parem oli tuju ja kannatlikkust lapse ealiste iseärasuste talumiseks jagus rohkem. 

Olin seni korduvalt kaalunud psühholoogi vastuvõtule minemist, sest ma olin lihtsalt nii õnnetu väga sageli ja tundsin, et ma ei saa oma emotsioonidega hakkama. Ka mõistvast ja abistavast abikaasast ei piisanud.

Ehk siis mis ma öelda tahan, on, et võib olla aitab vitamiinide võtmine, sport, magamine ja piisava vee joomine rohkem kui me esialgu arvata võime.